Olen  nüüdseks juba pea kaks kuud Taimaal, Samui saarel elanud. Kuna Eestis on hiilgav vanemahüvitise süsteem, siis otsustasime oma pisikest beebit ja viieaastast marakratti soojale maale kasvatama tulla ja laia maailma avastama sõita. Kokku jääme Eestist eemale viieks kuuks.

Kuna ma tegelikult suurem asi kirjutaja ei ole, vaid näen maailma pigem just pildis, siis püüaksin siinset ilu, mida leian ja mis mind lummab, just fotodega edasi kanda. Tekstiosa võib pigem jääda tagaplaanile.

Samui saar

Samuil on elu väga vastandlik. (Usun, et tegelikult ka igal pool mujal Tais.) Hotelli- ja rannaalad on imeilusad, hoolitsetud ja puhtad. Kui aga nendest piirkondadest välja lähed ja kohalike elualadele jõuad, valitseb kõikjal vaesus, mustus ja prügi, rääkimata liikluskultuurist ja ehituskvaliteedist. Inimesed ise on aga õnnelikud ja rõõmsad. Nende mõtted ja teod on tugevalt budismist mõjutatud. Siinsetelt inimestelt on nii palju õppida.

Ma ei saaks öelda, et kohalik disain kuidagi eriliselt silma hakkaks, pigem on see loodus, värvid ja naturaalne elulaad, mis on kütkestav ja inspireeriv. Kogu see budistlik mõttelaad on nii eluterve ning veelgi rohkem toetab minu armastust minimalismi vastu.

Taimaa rohelus on fantastiline. Kuna kliima on taimedele täiuslik (parajalt kuum ja niiske), siis vohavad siin kõikjal ainult palmid, banaanipuud ja kõikvõimalikud lopsakad iludused. Valge liiv ja sinine meri ainult täiustavad seda värvigammat. Üldse saavad sellises päikesevalguse rohkuses kõik värvid täiesti uue tähenduse. Ja värve siin juba armastatakse.

 

Leave a reply

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong> 

required